Teos räägib tüdrukust nimega Kadri, kes elab koos oma vanaemaga keldrikorteris. Kadri on väga õnnetu, sest arvab, et ta ei oska midagi teha ja keegi ei taha temaga suhelda. Ema on tal surnud ja isa teadmata kadunud. Koolis kiusatakse teda oma riiete, juuste ja saavutuste pärast. Varsti hakkas ta sõbrustama tüdrukuga nimega Anne. Peale seda hakkas Kadri õnn pöörduma, kuid see ei alanud just väga õnnelikult. Teel koju jäi ta auto alla. Paari päeva pärast toodi kõrvalvoodisse ka üks tänavaliikluse ohver. Tuli välja, et ta on kirjanik Elsa Sarap. Kuna Kadri armastas lugeda, siis oli tal väga hea meel olla kirjanikuga samas palatis. Elsa õpetas Kadrile selgeks ka eesti keele grammatika. Ühel päeval haiglas tõi õde Kadrile ühe paki. Pakis olid maiustused ja 20 rublat. Paki oli toonud keegi salapärane mees. Paari päeva pärast tuli Kadri juurde arst ja Kadri rääkis talle oma silmadest. Hiljem kutsuti ka kuulus silmaarst tema silmi vaatama. Otsustati, et Kadrile tuleb silmaoperatsioon teha. Paar kuud hiljem istub ta rongivagunis. On suve lõpp. Ta sõidab Anne sünnipäevapeole. Paari päeva pärast jõudis kätte esimene koolipäev uues klassis. Uus klass oli palju sõbralikum ja sallivam. Heaks sõbraks sai ta poisiga nimega Urmas. Päevad mööduvad Kadril paremini kui ennem, vahe peal juhtub ka palju sündmusi. Ühel päeval näeb, et vanaemale on tulnud kiri. Ta ei suutnud kirja avamatta jätta. Kirjast tuli välja, et saatjaks on tema isa Ülo Jalaks ning, et mees otsib oma tütart. Ülo ei olnud peale sõda kodumaale tagasi läinud, sest teadis, et seal olid rasked ajad. Seepärast ei tahtnud vanaema talle vastu kirjutada. Hiljem aga lubas vanaema Kadril oma isaga ikkagist kohtuda ja tuli välja, et tea oligi olnud see salapärane mees, kes saatis Kadrile haiglas paki. Ülo ostis varsti Kadrile ja vanaemale uue korteri 6. korrusel. Varsti kolisid nad ära ja peeti ka soolaleivapidu. Pärast neid kõiki sündmusi oli Kadri kõige õnnelikum inimene terves maailmas. Kõik ta unistused olid täitunud. Tal oli uus kodu, isa ja toredad sõbrad.
Pisike katkend raamatust ''Kadri''
See oli niisugune silmapilk, kus ma midagi ütleda ei söandanud ja mul oli nagu midagi kurgus ja ma ainult köhatasin. Anne võpatas, vaatas mulle otsa ja siis ta nägu muutus jälle harilikuks, ilusaks. ''Aga kelleks sina tahad saada, Kadri?'' küsis ta äkki minult. Vaatasin maha: ''Ma ei tea.''
See oli vale, sula vale, sest nüüd tean juba tükk aega päris kindlasti, kelleks ma tahan saada, kuid isegi Annele ei saanud ma seda järsku ütelda, kuigi mul endal oli väga paha, et ma ei saa Anne usaldusele samaga vastata. Ma kartsin, et Anne viimaks solvub sellest, ja sellepärast ütlesin kähku: ''Ah, mis minust üldse rääkida.''
